Minu lapsepõlv möödus Pärnus just sellises majas ja peres, kus puhkajad maja II korrusel oli igasuvine nähtus. Ma mäletan, kuidas ma ootasin suve — eks sooja, koolivabaduse ja mere pärast, aga samavõrra ka nende inimeste pärast, kes meie maja terveks suveks vallutasid. See oli meile, lastele ülimalt põnev! Kui mõelda, kes kõik Pärnus toona peatusid, siis saaks läbilõike ilmselt tervest NL-i 15 vabariigist.

Kuidas puhkajad majutajateni jõudsid?

Pärnu majutajad olid minu arusaamist mööda maailma ühed kõige muretumad tüübid. Minu ema, kes majutamisäri kodus vedas, lihtsalt läks bussi- või rongijaama Moskvast või Leningradist saabunud puhkajatele vastu ja tegi kohapeal kaupa. Hästi paljud sealtkandist tulijad ei teadnud kuni bussist mahaastumiseni ja esimeste Pärnu-sõõmude ahmimiseni, kus nad oma järgmise(d) öö(d) veedavad. Sama muretu rahvas ja nõnda oli kaupa lihtne teha. Hinnas sai kiiresti sealsamas bussijaamas kokkuleppele, sest nii tulijatel kui ka majutajatel olid ühised huvid. Tavataks oli 2 rubla öö eest inimese kohta. See oli vahel ka riskantne bisnes, sest need inimesed ei tulnud paariks päevaks, vaid minimaalselt kaheks nädalaks kui mitte rohkem. Vähemasti meile ei võetud lühemaks ajaks.

Nii tuli ette juhuseid, kus kaup sõlmiti puhkajatega, kes hiljem osutusid mitmes mõttes majja sobimatuteks: küll ei hoidnud nad puhtust, küll öörahu, võttes nii terve maja ja meie elu üle.

Mäletan üht juhtumit, kus meile majutus Aserbaidžaanist pärit tsirkusepere. Pärnusse pandi üles suur tsirkusetelk ja meie saime vennaga seal tasuta etendusi vaatamas käia. See oli tõenäoliselt ka ainuke boonus, mille tõttu ema-isa selle möllu meie majas välja kannatasid, ja muidugi hea raha, sest kõigi maist kuni septembrini käinud puhkajate peale teeniti lisaks terve aastapalk.

Meie maja II korrus mahutas kuni 8 inimest, kolmes eri toas olid tavaliselt eri seltskonnad, harva kui terve II korruse hõivas üks pere või sõpruskond. Tsirkuseperre kuulus 15 inimest, nende seas lapsed ja imik. Võite ette kujutada, milline laga neist maha jäi, rääkimata sellest, et nad kisasid läbisegi öö otsa imiku nutust üle, naersid, karjusid ja panid pidu. Pärast nende lahkumist vandus ema tulist kurja ja andis lubadusi, et enam ta tsirkuseinimesi ei majuta.

Minule, siis nii umbes 8-aastasele, jäi tsirkusepere tekitatud tuulispasast aga meelde hoopis muu. Tolles peres oli üks naine, köietantsija. Selline keskealine ilma esihammasteta naine. Ja kui ma seda köietantsijat tsirkuses esinemas nägin, siis olid tal järsku hambad kõik suus, särav naeratus veel pealekauba. Ma ei uskunud oma silmi, ja ma sain siis teada, mis on valehambad!

Püsiklientuuri teke

Ajapikku kujunes meil aga oma püsiklientuur. Kuigi aeg-ajalt käis ema ikka bussijaamas bussidel vastas, sest mingit pausi ühe seltskonna minemise ja tulemise vahele ei saanud ju ometi lubada. Meie püsipuhkajad kirjutasid emale nii umbes jaanuaris juba ilusa kirja, et kas nad võivad sel suvel taaskord tulla. Ja kui kinnitav kiri oli vastuseks saadetud või telefonikõne tehtud, siis olid igal suvel meie juures juba meile tuttavad inimesed.

Nii käis meil aastaid Stalini preemia laureaadi naine ja õde. Laureaat ise, vana mees jõudis Pärnusse alati hiljem. Siis majutusid meil kaks kunstnikust õde, kaks vanemat daami, kes joonistasid Pärnut — üks nende tehtud pilt on meil siiamaani seina peal, värviline vanalinna joonistus. Meie juures puhkas ka üks juudi perekond Harkovist, isa-ema ja nende tütar. Neist said meile head peresõbrad, kellega mitut puhku koos viina joodi ja nõukakorda kiruti. Hiljem emigreerus see pere Ameerikasse — mehe ema elas seal. Mäletan, kuidas see mees Harkovist õpetas mulle Rubiku kuubikut kokku panema. Vene keeles, ma ei saanud mõhkugi jutust aru, kuigi vene keeles puhkajatega rääkimine oli meile, lastele, igasuvine harjutus ja suve lõpuks oskasime seda päris hästi. Kuid kuidagi pusisin tema õpetuse järgi kuubikul ühe külje ikkagi kokku, seda oskan siiamaani, vene keelt enam mitte nii hästi.

Kõige kaugem kant, kust meie juurde sõideti, oli Novosibirsk, sealt pärit pere tuli septembris ja hoidis toaaknaid terve aja pärani lahti — neil oli lihtsalt palav!

Enamik meie puhkajaid oli aga Moskvast või Leningradist. Sealt tuldi värskete piimatoodete pärast, Pärnus oli ju piimakombinaat, mistõttu oli saada häid ja üsna värskeid tooteid kogu aeg, samas kui Leningradis oli saada nädalavanuseid tooteid.

Ema meenutuste järgi oli toonane rahvas, kes meie juures peatusid, enamjaolt puhtad ja viisakad inimesed, keda ei anna võrreldagi nüüdse aja soomlastega, kes tulevad majja kui laadale, jätmata vahele ühtki võimalust maja risustamiseks prügiga. Aga Pärnu pigistab selle ees silma kinni ja jätkab oma väljakujunenud rütmis, sest see mure on siiski ajutine — nõudlus üürikodude vastu on suur ja sealt saadav teenistus hea. Pealegi tundub Pärnus suvel ruumi jaguvat kõigile.

LOE KA:

Viis nõuannet, mis aitavad kiiresti hea üürniku leida

Pärnu kinnisvaraturg valmistub magusaimaks üürihooajaks