Puule osutati väärilist austust, usuti, et puu on elav olend ja tal on hing. Teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees.

Mida usuti puu kasvamise kohta ilmakaarte suhtes?

Head puitu, millest midagi valmistada, ei valitud kunagi metsatüki lääneservast, sest selles osas usuti puu kõige halvem olevat, kiivas ja kippus murduma, sisaldades rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku oli selles rohkem.

Puud metsa lõunaservas olla küll paremad kui lääne pool, kuid sooja käes kasvanuna olid need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Metsa külmades osades, põhja ja ida pool on puus rohkem toitaineid, need on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu ja niiskust.

Kõige parem puu kasvab metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu nagu mööbli, akende ja uste valmistamiseks, varuti sealt.

Ka Põhjamaades märgitakse, et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel, on tavalisemalt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati see ära märgistada ja panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole.

Mida usuti puude kasvukoha kohta?

Parimad männid kasvavat lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused aga sooserval. Puud, kust valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve ja ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, ning selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla.

Kui puu võeti maha, siis kontrolliti lähemalt selle headust. Selleks löödi kirvesilmaga puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulati kõrv vastu puud ja hääl oli selge ja kajas hästi, oli see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta.

Puu langetamise aeg

See on vana tarkus, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männipalk on selgelt tugevam kui jaanuaris-veebruaris langetatud. Ka peab talvise pööripäeva eel langetatud puit paremini vastu mädanikule. Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine on alati toimunud talvel. Tööks on eelistatud üldiselt eriti detsembrit ja jaanuari, mil puu pidi olema surnud ja kuivema puiduga.

Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on puuseente elutegevus pärsitud. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne. Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult.

Langetatud puu kuivamisele pöörati suurt tähelepanu

Õige kuivatamine andis poole puidu vastupidavusest. Pragunematut puitu saadi selliselt, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt ribadena osaliselt, nii aeglustati kuivamist. Alles poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul pääses vahele. Umbes poole aasta pärast laoti palgid ümber — alumised pooled pöörati üles ja sisemised väljapoole. Sedasi seisid palgid vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saeti need plankudeks või laudadeks, mis omakorda kuivasid soojas ruumis veel mitu kuud.

Parim puusepapuit saadaksegi sellise mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud (tamm, saar, jalakas) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem — kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn) ning okaspuud vähem.

Siiski tuli tähele panna, et puit ei oleks ka liiga kuiv, eriti kokku sobitamisel. Kui vedelikku enam ei ole, niiskus täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik mööbliks.

Õpetussõnu tänapäevaks

Meie esiisade tarkused on kasutatavad tänapäevalgi, see kõik peab laias laastus paika. Kasulik on teada, et kui talvepuude raie jääb suveks, tuleb raiutud lehtpuud jätta laasimata. Tugev vee aurustumine lehtede kaudu tõmbab tüvedest vee välja ja kuu aja pärast on need poole kergemad.

Paralleele tõmmates naabritega võib tuua täienduseks soomlaste arvamuse, et peale tugevat tuult või tormi ei tohi tarbepuud raiuda enne kahte nädalat, “puu süü on lõtv”. Huvitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele — lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu.

Millal on õige aeg aga teha saunavihta?

Arvatakse, et vihad tuleks teha enne jaani. Kuid vana kalendri järgi oli jaanipäev kaks nädalat hiljem. Seega on parimad vihad need, mis tehtud enne vana kalendri jaanipäeva. Et sookasest saab pehmema ja lõhnavama viha, on üldteatud. Sookase tunneb ära siidkarvastest viimase aasta võrsetest. Arukase võrsed on karedad, näärmelised.

Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval 2-3 aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt.

Allikas: vanametsameheblogi

LOE LISAKS:

50 inspireerivat ideed puidu kasutamiseks

Miks eelistada puitakent? Puitakna ilust ja võlust