Linaõlivärvil on palju häid omadusi

Seda saab kasutada mitmesugustel pindadel: puit, metall, krohv, kips, klaas jt, ning nii sise- kui ka välistöödel. Linaõlivärv tungib sügavale puitu, püsib seal hästi ning muudab selle vastupidavaks. Lisaks kulub seda vähe. Et värv tuleb kanda peale õhukeste kihtidena, jätkub 1 liitrist 10–15 m² varem värvitud pinna ja 5–7 m² uue katmata pinna värvimiseks.

Linaõlivärvil on pikk eluiga, välistingimustes võib see sõltuvalt fassaadi kaitstusest ilmastiku eest kesta 15–30 aastat. Sagedasemat hooldusvärvimist nõuavad aknaraamid, veelauad ning lõunapoolsed fassaadid.

Värv, mis hingab ja vananeb kaunilt

Linaõlivärv „hingab“, st vananedes kattub värvi pind pragude võrgustikuga, kustkaudu saab puitu sattunud niiskus välja kuivada. Sellega värvitud pinda on lihtne hooldada, see ei vaja kordusvärvimisel eelmiste kihtide täielikku eemaldamist (piisab lahtise värvi mahakraapimisest või harjamisest).

Linaõlivärv vananeb kaunilt – pind muutub krobeliseks, tekib ainult linaõlivärvile iseloomulik krakelüür ehk nn krokodillinahk ja kriidistumine. Pinda iseloomustab puidu faktuuri meeldiv läbikumamine ja esimeste värvimiskordade järel silmaga nähtav pintslijälg. Ja kõige lõpuks – linaõli on taastuv tooraine.

Unustusse vajunud värvivalmistamine

Traditsioonilised, end sadu aastaid tõestanud värvi valmistamise võtted on nüüdseks suures osas unustusehõlma vajunud. Vanasti valmistas värvi kogemustega maaler lähtudes värvitavast pinnast
ja kohast. Nii segatud värv sai tavaliselt väga kvaliteetne ja vastupidav. Kellel on kannatlikkust ja katsetamisjulgust, võib värvi segamist nüüdki ise proovida.

Valmistatava linaõlivärvi koostisse kuuluvad ained

Värnits – sideaine, mis annab värvile läike. Kvaliteetne värnits on läbipaistev, helekollase merevaigu värvusega.
Pigment – annab kattevõime ja tooni.
Tärpentin – kasutatakse kruntvärvi ja esimese värvikihi vedeldamiseks ning töövahendite pesuks (võib asendada ka keskkonnasõbraliku tsitruseliste koortest valmistatud vedeldiga). Sellega töötamisel peab olema ettevaatlik, kuna tärpentin võib põhjustada nahaärritust ja allergilisi reaktsioone, hea oleks seda teha hästi ventileeritud ruumis.
Tsinkvalge – hallitusevastase toimega, kiirendab vähesel määral värvi kuivamist.
Sikatiiv – kuivamist kiirendav aine, mida võib lisada vaid sisetöödel (kuni 2%) kasutatavale värvile, kuna see nõrgendab värvikelme vastupidavust ehk värvi nakke- ja tugevusomadusi.

Välistöödeks sobiva valge värvi valmistamine

3,2 kg värnitsat
6,5 kg titaandioksiidi
2 kg tsinkvalget (üldiselt 15–20% värvi kaalust)

  • Kalla pool värnitsat segamisnõusse. Lisa titaandioksiid ja tsinkvalge ning sega põhjalikult läbi kuni moodustub ühtlane pasta.
  • Lisa ülejäänud värnits ja vajadusel veidi sikatiivi (vastavalt värvi kasutuskohale) ning sega.
  • Lisa soovitud pigmendiga varem eraldi valmis segatud värvipasta.
  • Lisa krunt- ja vahevärvi tarbeks tärpentini. (Ära lisa tärpentini elektrilise vispli pöörlemise ajal – lahustiaur võib sädemest plahvatada!)
  • Kui värvi jäävad tükid, kurna see läbi peene metallvõrgu. Õige koostisega linaõlivärv valgub pintslilt ühtlase elastse joana.
  • Värvile tooni andmiseks segatakse esmalt valmis valge põhivärv, millele saab hiljem lisada pigmendi. Et pigment korralikult lahustuks, tuleb see väikese koguse värnitsaga eraldi nõus mõned päevad varem valmis segada.

Kes ei taha ise proovida linaõlivärvi valmistada, siis poest ostes peab seevastu hästi teadma, millise firma värve võib usaldada, sest värvide konsistents muutub pidevalt kõikvõimalike keemiliste lisandite tõttu, toote enese nimetus on jäänud aga pahatihti samaks. Seega tuleb poest värvi ostes tutvuda kõigepealt hoolikalt purgile kirja panduga ning veenduda, et tegemist on tõepoolest puhta linaõlivärviga.

Linaõlivärvimise põhireeglid

  • Linaõlivärviga kaetud pinda ei tarvitse üle värvida varem, kui varasem kiht on kulunud sedavõrd õhukeseks, et ei paku enam aluspinnale kaitset.
  • Värvitav pind peab olema täiesti kuiv (puidu niiskussisaldus alla 15%), sest niiskel pinnal värv ei püsi. Ka enne iga järgmist värvimist peab eelmine kiht olema täielikult kuivanud.
  • Värvitav pind peab olema puhas ja tolmuvaba.
  • Enne värvima asumist sega värv hoolikalt läbi, kuna suure tõenäosusega on pigment põhja vajunud. Aeg-ajalt segamist ei tohi unustada ka värvimise käigus.
  • Kanna värv pinnale õhukeste kihtidena – liiga paks kiht tõmbub kuivades krimpsu. Olenevalt otstarbest kantakse värv pinnale 1–3 kihis (kruntvärv, vahevärv, viimistlusvärv). Kihtide arv sõltub sellest, kas tegemist on välis- või sisevärvimisega ning kas värvitakse uut või säilinud õlivärviga kaetud pinda. Kui suurem osa vanast värvist on kõvasti pinna küljes kinni, piisab katmiseks 1–2 kihist (täielikult puhastatud kohad vajavad kruntimist).
  • Et värv hästi nakkuks, hõõru esimene kiht tugevamini pintsliga puidu pinda.
  • Töötamise ajal hoia pintslit värvitava pinnaga risti.
  • Ühtlasema pinna saavutamiseks on õige liikuda pintsliga esmalt pikikiudu, seejärel põikikiudu ning lõpuks taas pikikiudu. Vertikaalpinna katmisel toimugu viimane võõpamine ülalt alla. Lagede puhul silu värvikihti valguse langemise suunas – nii jäävad pintslijäljed vähem silmatorkavaks.
  • Hoone välisvärvimisel on oluline valida ajastutruu ning sobiliku tooniga värv. Õige tooni saamiseks tasuks enne töödega alustamist teha proovivärvimine, ehk nn katselapp. Mõistlik oleks see teha nt vineeritükile, mida saaks vaatlemiseks tõsta hoone kõikidele külgedele. Erinevas valguses mõjuvad värvitoonid erinevalt.


Allikas: muinsuskaitseamet


LOE LISAKS:

Lihvimise ja kruntimise nipid, et vältida kriime ja triipe

10 suurt viga, mida köögimööbli värvimisel tehakse